08.05.2010 Rakvere gümnaasiumi noored tegid presidendi võistlusel hea töö

Laupäeval tunnustati Tartus ajalooalaste uurimistööde võistluse „Meie ühine kodu Eesti“ võitjaid. Vabariigi Presidendi poolt välja kuulutatud kooliõpilastele suunatud võistluse esikolmik gümnaasiumiastmes oli Marleen Reemann Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumist, Anni Lomp Rakvere Gümnaasiumist ning Jane Tõevere ja Triin Kondoja samuti Rakvere Gümnaasiumist.

"Rakvere Gümnaasium on tuntud kui uurimuslikku õppetööd viljelev kool, kus kõik selle kooli 11. klasside õpilased koostavad valitud teemal vähemalt 10- leheküljelise uurimustöö, mida kaitstakse kaasõpilaste ja õpetajate ees. Uurimistöö kursus on kohustuslik kursus kooli õppekavas juba aastai," ütles kooli ajalooõpetaja Heli Kirsi.

Põhikooli astmes võitsid esikoha Karmen Käänik ja Kelly Ardan Lõpe Põhikoolist, teise koha pälvis Karl-Erik Org Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumist ning kolmandaks tuli Mariliis Tiiter Kadrina Keskkoolist.

Kooliõpilaste ajaloo-uurimistööde konkurssi korraldavad Eesti Ajalooõpetajate Selts ja Körberi Sihtasutus Hamburgist. Üritus toimus juba üheteistkümnendat korda. Tänavu esitati konkursile 121 uurimistööd 144 õpilaselt koolidest üle Eesti.

President Toomas Hendrik Ilves tänas kõiki konkursil osalenuid sisukate tööde ning pealehakkamise eest.

Võitjad ja nende tööd:

gümnaasium

I koht: Marleen Reemann, Võru Kreutzwaldi Gümnaasium, “Vaba sõltumatu kolonn nr 1“, juhendaja Helle Ruusmaa;

II koht: Anni Lomp, Rakvere Gümnaasium, “Kakskeelsetest peredest pärit lapsed“, juhendaja Anu- Merike Eenmäe;

III koht: Jane Tõevere ja Triin Kondoja, Rakvere Gümnaasium, “Teistsugused küll, aga ikkagi omad“, juhendaja Heli Kirsi.

põhikool

I koht: Karmen Käänik ja Kelly Ardan, Lõpe Põhikool, „Mustlaste elust Lõpe kogukonnas nende üldise kultuuriloo taustal“, juhendaja Ellen Laanesoo;

II koht: Karl-Erik Org, Võru Kreutzwaldi Gümnaasium, „Võru judoklubi REI ajalugu“, juhendaja Kaja Kenk;

III koht Mariliis Tiiter, Kadrina Keskkool, „Eesti keele, kultuuri ja meele hoidmine Peterburgi kubermangu Sinitsa küla näitel“, juhendaja Evelin Tiiter.

06.05.2010 Viru-Nigulas peetakse vallapäevi

Viru-Nigulas toimuvad sel nädalalõpul vallapäevad.

Reedel, 7. mail algusega kell 18 peetakse Viru-Nigula muuseumis kodupaigapäeva, kus meenutatakse koduloouurijat, kirjameest ja pedagoogi Helmut Elstroki.

Räägitakse Helmut Elstroki elust ja loomingust, katkendeid tema kogutud pärimustest rannarahva elu kohta esitavad Vasta kooli õpilased.

Samuti tutvustatakse Helmut Elstroki elutööst koostatud väljapanekut, mis on vaatamiseks väljas Mahus külaseltsi toas.
Kodupaigapäevale järgneb peoõhtu Viru-Nigula rahvamajas, kus esinevad peo- ja šõutantsijad ning kõlab tantsumuusika.

Vallapäevad lõpevad laupäeval emadepäeva kontserdiga, mis algab kell 18 Viru-Nigula rahvamajas.

Ida-Virumaa muinasaeg

Esimesed asukad

Vaevalt õnnestub kunagi päris täpselt kindlaks teha, millal astus inimene esmakordselt Eesti pinnale. Võib-olla toimus see juba enne jääaega, ehk rändas üksikuid küttide salku siin ka jäätumiste vahelistel perioodidel. Isegi kui see nii oli, on mandriliustikud nende jäljed tänaseks minema pühkinud. Pideva inimasustuse kujunemine Eesti alal sai võimalikuks pärast maa vabanemist jääkattest u. 11 000 aastat tagasi. Esimesed jäljed inimesest Virumaa idapoolses osas pärinevadki keskmisest kiviajast ehk mesoliitikumist. Siinsed vanimad asulad paiknesid Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi kaldal. Tuntum leiukoht on Narva Joaorg, mille vanim kiht kuulub vähemalt VI a.tuh. e.Kr. Joaoru asulakohal peatusid kütid-kalastajad, kelle tegevusest annavad aimu lähedasest Siivertsi leiukohast koos luuesemetega avastatud niinest nöörijäänustega võrgukivi ning männikoorest võrgukäba. Sarnaseid luuriistu on leitud ka jõe idakaldalt Tõrvalast. Esimeste asukate päritolu ei ole selge. Arvatavalt saabusid nad lõuna või kagu poolt, selle kasuks näib kõnelevat tõenäoliselt Valgevene päritoluga tulekivi Pulli asulast Sindi lähedal.

Noorema kiviaja algust seostatakse tavaliselt viljelusmajanduse, kiviriistade lihvimise ja savinõude valmistamisega. Nende tunnuste ilmumine arheoloogilisse materjali määratleb neoliitikumi alguse ka Eestis. Sellesse perioodi kuulub mitu asulakohta Narva jõe ääres, kust on leitud Eesti vanimat Narva tüüpi keraamikat ja sellele järgnenenud tüüpilist kammkeraamikat. Kuna varaneoliitilised asulad on tihti seotud varasema asustusega, võiks arvata, et vana mesoliitiline rahvastik püsis vähemalt osaliselt edasi.

III ja II a. tuh. vahetuse paiku e.Kr. levis Eestis nn. venekirveste kultuur, mida iseloomustavad kaunilt lihvitud vene(paadi)kujulised, silmaga kirved ning väikesed nöörijälgedega savinõud. See rahvas mattis oma surnuid madalatesse maahaudadesse. Üks tuntumaid on Sope kalmistu, kust on ühtekokku leitud 9 luustikku. Teine sarnane matmiskoht paiknes Koogu mõisa lähedal. Venekirveste kultuuri asulatest on leitud suhteliselt nõrku jälgi: nöörkeraamikat esineb mõnede varem tekkinud asulate (Narva,Riigiküla) kultuurkihis, aga ka Jäbara kivikalme all ning Jõuga kääbaskalmistu alal.

Erinevate keraamikaliikide ilmumises nähti aastakümneid uute elanikerühmade saabumist. Nii seostati kammkeraamikat soome-ugri ning venekirveste kultuuri balti rahvaste eellastega. Viimaste aastate uuringud osutavad võimalusele, et materiaalse kultuuri muutumine ei pruugu alati olla seotud rahvasterändega. Põhjuseks võisid olla hoopis ühiskonnasisesed protsessid — majanduse, ideoloogia, ühiskonnakorralduse jne. muutused. Kuna venekirveste kultuuri kujunemine langeb kokku karjakasvatuse ja algelise maaviljeluse kasutuselevõtuga Eesti alal, võib siingi olla tegemist mingite ühiskonnasiseste protsessidega. Seega pole võimatu, et soome-ugri keelt võidi Kirde-Eestis kõnelda juba 10 000 või isegi enama aasta eest.

Varased maavil jelejad ja karjakasvatajad.

Kiviaeg lõpeb metallide kasutuselevõtuga. See üleminek oli pikaldane ning paljudes piirkondades, sealhulgas ka Eestis, säilitas kivi tööriistamaterjalina pikaks ajaks tähtsa koha. Osalt seepärast napib ka selleaegseid pronksesemeid. Vähe teame pronksiaja (II a. tuh. keskpaik – 7. saj. e.Kr.) asulaid. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke. Nõrku asulajälgi on avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap l iikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest. Mõned neist võiksid osutada asulakohale, nagu näit. Konju, kust olevat leitud 12 kivikirvest. Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr.

Pronksiaja alguses maeti arvatavalt edasi juba kiviajast tuntud maahaudadesse, millele võiksid osutada mõned ilma panusteta matused Toila ja Jäbara (kalme C) kivikalme all. Perioodi lõpul hakkavad levima maapealsed kivikirstkalmed, mis enamikus kuuluvad siiski juba rauaaega. Ida-Virumaal võiksid pronksiaja lõppu kuuluda mõned kivikirstkalmed Purtse jõe läänekaldal endise Napa veski lähedal, kust pärinevad labidakujulise peaga luust ehtenõelad, väike pronksnaaskel ning spiraalne pronkstraadist oimuehe. Samalaadseid nõelu ja pronksspiraale leiti ka Tark-Jaagu varest ning Tamme kalmest.

Pronksiajal toimus Eesti ala elanike majandustegevuses oluline murrang, millele oli pandud alus juba hilisneoliitikumis. Põhiliseks elatusalaks sa i karjakasvatus. Maaviljelusest annavad tunnistust viljaterade (oder, võib-olla nisu ja kaer) jäljendid savinõukildudel. Tõenäoliselt harrastati juba ka künnipõllundust. Skandinaavia pronksiaegsete kaljujooniste ja sõnalaenude järgi otsustades on mõeldav adra kasutamine. Kuigi algeline maaviljelus oli tuttav juba venekirveste kultuuri elanikele, muutus põlluharimine tähtsaimaks elatusallikaks ja asustuse levikut määravaks varasel ja vanemal rauaajal (umb. 600 e.Kr – 450 p.Kr.). Oluliseks saavutuseks oli raua kasutuselevõtt: metalli tootmist kohalikust soo- ja järvemaagist õpiti tundma kusagil ajaarvamise vahetuse paiku. Siinsele rauatootmisele osutavad mitmed rauasulatuskohad.

Rauaaja alguses saav utasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega. Ida-Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt (Türsamäe, Aa, Kohtla-Järve, Peeri, Edise, Toila, Sõtke, Utria). Tihedalt on kalmeid Purtse jõe piirkonas (Jäbara, Napa, Purtse-Matka). Omapärane kalmerühm paiknes Vaivara lähedal, klindi all liivasel kaldaribal, kus 1880. aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui ka laibamatuseid ning veidi keraamikat.



Suhteliselt varasele asustusele võivad osutada ka lohukivid; neid väikeste kausjate lohkudega rändrahne leidub Ida-Virumaal 100 ringis. Lohkude otstarve pole seni selge. Suure tõenäosusega võib nende kividesse täksimine olla seotud maaviljeluse võidulepääsu ja paikse asustuse kujunemisega. Sellest tulenevalt on nende suurimat levikut Eestis seostatud varase rauaajaga. See on küll üsna ligikaudne dateering, kuid teatava pildi varaste põlluharijate asustuse paiknemisest võiksid lohukivid anda. Selles suhtes on kõ nekad lohkudega kivid Alutaguse lõunaosas (Mäetaguse), kust kivikalmeid ei teata.

Varased maaviljelejad otsisid eeskätt õhukese mullakattega hõlpsasti raadatavaid maid, mida leidus tänapäeva mõistes väheviljakatel loopealsetel. Asustus oli suures osas tõenäoliselt üksiktaluline ning maa jagati väikesteks, enamasti nelinurkseteks põllulappideks, mida tihti ümbritsesid põldudelt korjatud kividest peenrad. Taoline põllusüsteem sai alguse juba I a. tuh. alguses e.Kr. Kuigi Ida-Virumaal sedavõrd varaseid põlde ei tunta, pole nende olemasolus siin põhjust kahelda. Sellele osutab nii loodusolude ja asustuspildi loogika kui ka vastavate põldude esinemine lähinaabruses, Virumaa lääneosas.

Muinaskülad ja kihelkonnad.

I a. tuh. p.Kr. teisest poolest teame kalmeid vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll ed asi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse-Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed ma a-alused kalmistud. Ida-Virumaal Mäetaguselt leiti üks 11. saj. meheluustik koos mõõga, odaotste, suitsete, nugade ja pannaldega. Mõnevõrra hilisem on luustik Kohtla-Järvelt, mille juures oli pika kaitseraua ja ümmarguse pidemenupuga mõõk.

I a. tuh. keskpaigast alates kohtame kalmeid ka Peipsi rannikul ja Kuremäe lähistel. Nendeks on põletusmatustega liivakääpad Kivinõmmel, Lemmakus ja Vadis. Ühest Lemmaku kääpast leiti põlenud ristpalkkonstruktsiooni (surnumaja?) jäänuseid, mis pärinevad 6.–7. sajandist. II a. tuh. alguses Virumaa idaosas kääbastesse matmine laienes. Suurim kalmistu paikneb Jõugal. Sarnaseid kääpaid on Alutagusel veel Vasaveres, Kuningakülas, Kuremäel jm. Tegemist on ilmselt vadjalaste matmispaikadega.

Osutades asjaolule, et varaste laibamatuste juures leidub rikkalikult panuseid, on arvatud, et uuele matmiskombestikule üleminekul etendas juhtivat osa ühiskonna jõukam kiht. See ei tähenda, et saaksime laiba- ja põletusmatuste abil tõmmata mingit kindlat piiri ülikkonna ja ülejäänud kogukondlaste vahel. Rikkaid haudu esineb hulgaliselt ka põletusmatustega kalmetes. Teatav ühiskondlik ja varanduslik eristumine loomulikult toimus. Sellele osutavad ka aardeleiud, mille poolest on Virumaa üks rikkamaid Eestis. Üksikuid aarde- või peitleide tuntakse juba vanemast rauaajast, näiteks 16 massiivset pronkskaelavõru Mustmättalt ja kaks võru Liimalast. Salapärased on soost või rabast leitud raudriistad ja relvad (Alulinna, Järve), mida võiks vaadelda pikema aja jooksul veekogusse heidetud ohvriannina; I a. tuh. lõpus hakati peitma hõbeaardeid. Varasemad neist koosnesid peamiselt müntidest ja vähestest võõrapärastest hõbeehetest (Erra-Liiva). 12. sajandi paiku toimus muutus: suurenes kohalike hõbeehete osakaal, mis näitab hõbesepise arengut. Aarete rohkus peegeldab nii piirkonna majanduslikku jõukust kui ka soodsaid võimalusi välisühendusteks. Tihti langevad aarete leiukohad kokku Taani hindamisraamatus märgitud küladega. Ida-Virumaal esinevad hõbeesemed mõnikord koos madalate pronksnõudega, nn. hansakaussidega (Tarakuse, Mäetaguse, Kahula).

I a. tuh. keskpaigast alates hakati rajama linnused koos nende juures paikneva asulaga. Kuigi Kirde-Eesti on üks linnusterikkamaid piirkondi, teame neid Ida-Virumaalt vähe ning needki koonduvad maakonna lääneossa, Purtse jõe ümbrusse (Tarakallas, Taramägi, Lüganuse). Kõige idapoolsem on Alulinna soolinnus muistse Askele ja Alutaguse kihelkonna piiril. Linnuste ehitamine võis olla tingitud nii sisemistest kui ka välistest protsessidest. Üha rohkem esile kerkinud kohalik ülikkond haaras enda kätte rikkused, võimu ja kontrolli välissidemeteks soodsate ühendusteede üle. Nende keskuste juurde koondus osa seni hajali asunud elanikkonnast, kes lõikasid kasu kaubanduslikult soodsast asukohast ja kaitsva linnuse olemasolust, kuid tugevdasid sellega ka kohaliku üliku positsiooni. Linnus-asula süsteemi väljakujunemise aeg oli kogu Põhja-Euroopas rahutu, täis sagedasi sõdu ja rüüsteretki, mis olid omamoodi eelmänguks peagi järgnevale viikingiajale. Virumaale teostatud viikingiretkedele osutavad Tarakalda linnuselt leitud nooleotsad ja Upplandi ruunikivid. Pidev valmisolek välisohu tõrjumiseks suurendas jällegi ülikkonna tähtsust ning võimu koondumist. Võimalik, et just sel ajal hakkasid kujunema muistsete, 13. saj. alguse kirjalikest allikatest tuntud kihelkondade alged. Muinasaja lõpul jagunes Ida-Virumaa kaheks kihelkonnaks — väikeseks, tiheda asustusega Askeleks keskse linnusega Purtses ning tunduvalt suuremaks, kuid äärmiselt hõredalt asustatud Alutaguseks maakonna idapoolses osas.

Narva tekstiilitööstus

Üle saja aasta on tekstiilitööstus Eestis andnud tööd kümnetele tuhandetele inimestele. Tekstiilitööstuse alla kuuluvad puuvilla, lina, villa ketramine ja kudumine ning mittekootud materjalide tootmine.

Peale Eesti iseseisvumist on paljud Eesti tekstiiliettevõtted lõpetanud töö või üle läinud väiketootmisele. Näiteks villatööstuses Keila Tekstiilivabrik, Sindi Tekstiilivabrik; linatööstuses toorlinavabrikud Abjas ja Põlvas, Pärnu Linavabrik koos oma eraldi paiknevate vabrikutega. Selle põhjuseks on peamiselt turuprobleemid. Siiski on Eesti Statistikaameti andmetel tekstiilitooted üks väheseid kaubagruppe, mille eksport ületab impordi.

Narvas asub Eesti suurim ja Euroopa üks suuremaid tekstiilitööstuse ettevõtteid Kreenholmi Valdused AS, mis kandis enne 1995. aastat nimetust Puuvillakombinaat "Kreenholmi Manufaktuur". 1857. aastal ehitati Narva jõe Kreenholmi saarele (rootsi k. varesesaar) kolm nüüdsesse Kreenholmi Valdustesse kuuluvat puuvillavabrikut: Vana ketrusvabrik, Vana kudumisvabrik ja Uus kudumisvabrik. Hiljem ehitati Georgi saarele Georgi kudumisvabrik ja Georgi ketrusvabrik ning Narva jõe kaldale veel Joala vabrik. Vabrikute käivitamiseks kasutati Narva joa võimsust. Kõik vabrikud kuulusid Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuuri osaühistusse. Vanad vabrikuhooned on punasest tellisest ja 4-6 korruselised. Nende tornid ei ole ainult arhitektuurse väärtusega, vaid neid kasutati veetornina ja tolmu äratõmbeks tolmukeldritest.

Töötingimused vabrikutes olid väga rasked: kitsad teenindustsoonid masinate vahel, ilma ohutuskaitseteta masinad, õhus tolmu ja õlipritsmeid, palju rasket käsitsitööd, tööpäeva pikkus 14 tundi, töötasid ka alla 12 aastased lapsed. Elamistingimused ülerahvastatud kasarmutes olid karmid. 1872. aasta septembris alustas streiki 5000 töölist. Kreenholmi streik oli Eesti esimene suurem tööstustööliste streik, mis oli ka Venemaa selleaegsetest üks suuremaid. Streigi lõpetamiseks toodi kohale terve sõjaväepolk. Kohus mõistis aktiivsemad streikijad vangi või sunnitööle; üle 400 töölise vallandati. Streigiga saavutati tööpäeva lühendamine 45 minuti võrra, kaotati palgast mahaarvestused kiriku ja haigla heaks.

Teise maailmasõja ajal sai kombinaat raskesti kannatada. Taastamine jõudis lõpule 1962. aastal. Toodangu mahud kasvasid kiiresti: 1971. aastal toodeti 34 tuhat tonni lõnga ja 184 milj. meetrit valmisriiet. Töötajaid oli ligi 12 tuhat. 1987. aastal toodeti lõnga juba 41,8 tuhat tonni, riiet üle 230 milj. meetri, peale selle viimistleti 50-60 milj. meetrit riiet teistest vabrikutest.

1995. aastal erastas "Kreenholmi Manufaktuuri" Rootsi firma Boras Wäferi AB, kelle osalus tänaseks on 100%. Ettevõttes on kaheksa vabrikut, neist uuemad on viimistlusvabrik ja hiljuti käivitunud õmblusvabrik.

Ettevõte kasutab päevas 60 tonni puuvilla, maksumusega 1,45 milj. krooni. Puuvill tuuakse Riia sadama kaudu SRÜ Kesk-Aasia vabariikidest jt lõunapoolsetest riikidest. Sellest valmistatakse lõnga kahe süsteemi järgi:

1. Kammsüsteemis valmib lõng, mille valmistamiseks kasutatakse kvaliteetsemat puuvillakiudu; ketruse ettevalmistuses on rohkem seadmeid, kraasmasinale lisaks veel kamm-masin, lõng kedratakse klassikalisel rõngasketrusmasinal. Kammlõng läheb kergemate ja kvaliteetsemate kangaste valmistamiseks.
2. Kraassüsteemis kasutatakse lühemakiulist puuvilla, seadmeid on süsteemis vähem, lõng valmistatakse peamiselt pneumokambrites ketrusmasinatel, mis on tootlikumad kui rõngasketrusmasinad. Sellest lõngast kootakse kudumistelgedel voodilina-, lastemähkme- jt riideid.

Põhilised tooted on pesu-, kleidi-, lastemähkme-, tehniline, zakaarkoeline mööbli- ja dekoratiivriie, froteekäterätid ja puuvillane lõng. Õmmeldakse voodipesu, kardinaid, kitleid ja muud rõivastust haiglate, hotellide jt teeninduspersonali jaoks.

Zakaarkudumistelgedel kootakse suuremustrilisi kangaid; võib valmistada ka kootud pilte, mis on sarnased gobeläänidele. Ühed sellised teljed töötavad arvutijuhtimisel. Trükimustrite valmistamisel ja trükivaltsidele kandmisel kasutatakse samuti arvutitehnikat. Need on näited mehhatroonika (mehaaniliste, elektriliste, elektrooniliste, hüdrauliliste, pneumaatiliste süsteemide) rakendamisest, kasutades tänapäevast tarkvara ja arvutisüsteemi. Vaatamata mahukatele investeeringutele on Kreenholmi Valdused AS-s masinapark üldiselt "moraalselt" vananenud ja amortiseerunud.

Viimastel aastatel on ostetud uusi seadmeid viimistlus-, ketrus- ja froteekudumisvabrikusse umbes 50 milj. krooni väärtuses aastas. Plaanis on käivitada uus 28 milj. krooni maksev õmblusvabrik, pindalaga 8000 m², kodutekstiili, töörõivaste, lastemähkmete tootmiseks. Selles vabrikus saab tööd 300 inimest.

Tehases töötab praegu umbes 5 tuhat inimest, mis on üks viiendik Narva elanikkonnast. Võrreldes Kreenholmi Manufaktuuri hiilgeaegadega, on töötajate arv rohkem kui kaks korda vähenenud. Selle põhjuseks on olnud ühest küljest turu vähenemine, teisalt on kasutusele võetud efektiivsemad seadmed. Töötatakse neljas vahetuses, ka laupäeviti ja pühapäeviti, mis on raskeks koormaks naistele, kes moodustavad töölistest enamuse. Keskmine töölise palk on alla vabariigi keskmise.

Raskustele vaatamata oli Kreenholmi Valdused AS 1998. aastal Eesti parim eksportöör, käive 1,25 miljardit krooni. 1999. aastal kavatsetakse toodangut eksportida samuti rohkem kui miljardi krooni väärtuses. Toodangut müüakse USA-sse, Saksamaale, Soome, Hollandisse, Inglismaale, Rootsi ja mujale.

Ida-Virumaa rahvariided

Oma asendist tulenevalt on Ida-Virumaa (Alutaguse) olnud ajaloo vältel erinevate rahvaste kontaktpiirkonnaks. Siinsel rannarahval oli elav läbikäimine soomlastega, eriti Soome lahe saarte elanikega. Idas avanesid otsesed kokkupuuted vadja-isuri asustusega ja muidugi venelastega.

Iisaku kihelkonda asus sajandite vältel Narva jõe tagant ümber palju vadja-vene segarahvastikku (‘poluvertsikud’). Kohapeal luteri usku läinutena ning järk-järgult eestlastega segunenutena olid nad 20. sajandi alguseks põhiliselt eestistunud, kuid nende rõivastus erines ülejäänud Ida-Virumaa rahva, ka Iisaku põliseestlaste omast.

Tihedad kultuurisuhted avaldasid mõju ka siinsetele rahvariietele, põhjustades paikkondlikke erinevusi suhteliselt ühtlases Põhja-Eesti rahvarõivarühmas.

Iisaku segaasustuse naiseriietusse kuulus 19. sajandi esimesel poolel valge linane pikkade varrukatega särk. Lõikelt sarnanes see eesti rahvarõivasärgiga, kuid särgi püstkrae, rinnaesine ja varrukate ülaosa kaunistati vadjapärase värvilise ristpistetikandiga. Särgi peal kanti valget linast, vene naiste sarafani meenutavat umbkuube, millel siin oli omapärane nimetus komuðel. Taolist umbkuube kandsid ka vadja naised. Abielunaiste peakatteks oli vadja-isuri sabanat meenutav pearätt, pavoi. Meeste särgid sarnanesid vene meeste omadega: püstkrae kinnis oli kas vasakul või paremal ja särki kanti vöötatult pükstel. Püksid olid pikad, valgest linasest riidest. Põhiliseks ülerõivaks nii naistel kui meestel oli valge linane sirgelõikeline, külgedel siiludega laiendatud rüü, millele talvel pandi peale lambanahkne kasukas. Vööd olid nii naistel kui meestel palmitsetud värvilistest villastest lõngadest, need seoti ette või pisut küljele lipsu. Mehed on rüü peal kandnud ka otstest tikandiga kaunistatud laiemat valgest linasest riidest vööd.

Sellistes valgetes riietes esines Iisaku laulukoor 1909. a. Tartu laulupeol.

Oluline allikmaterjal möödunud sajandi algupoole Virumaa rahvarõivaste kohta on Alutaguse naiste piduriiete kirjeldus ja seda täiendavad värvilised joonised, mille Fr. R. Kreutzwald saatis 1842. aastal Õpetatud Eesti Seltsile. Kreutzwald on kirjeldanud kolme rahvarõivakomplekti:

vanapärane, Alutagusel veel 19. sajandi algul kantud ülikond kitsa musta villase seeliku (ümbriku), rõhkude ja pead katva linikukujulise rätiga

jõuka naise rõivastus 19. sajandi algul eriti pidulikuks peetud kahara rohelise villase seeliku ja sõbaga

Alutaguse naise piduriietus 19. sajandi esimesel poolel üldiseks saanud pikitriibulise seelikuga.

Ida-Virumaal kantud pidulikel rahvarõivastel kohtame kogu Põhja-Eesti rõivastele iseloomulikke jooni:

• alates 17. sajandist kandsid naised varrukateta särgi peal lühikest varrukatega pihakatet – käiseid;
• 18. sajandi lõpust alates levis ilmselt Lääne-Euroopa mustriraamatute eeskujul käsitöömeistrite rikkaliku siidlõngade ja karraga tikitud barokne lillkiri käisealaste ja tanude kaunistusena. Talunaiste endi käsitööna muutus ornament hiljem lihtsamaks, rahvapärasemaks;
• alates 19. sajandi algusest levis naiste peakattena pottmüts.

  

Käised (Vaivaras, Jõhvis, Iisakus ja Lüganusel käisped, käispihad) tehti valgest linasest riidest ja lõikelt suhteliselt lühikesed (vt. Lüganuse neiud). Pidulike käiste alane kaunistati rikkaliku lillkirjas tikandiga ja käiste piht vajutati kuni tikandini plisseetaoliselt kurdu. Igapäevased käised olid jämedamast riidest ja lihtsamad, kuid siiski hoolikalt kurrutatud. Sellistel töödel, kus rohkem rahvast koos, nagu talgutel, aga ka heinal ja viljalõikusel, püüdnud tüdrukud end siiski ilusate käistega ehtida. Käiste kaunistamise kohta säilinud rahvapärimuste järgi käinud tüdrukud laupäevaõhtuti saunas koos ehal käiste lillkirju, roose, tikkimas. Seal õpitud üksteiselt nii kirju kui ka tikkimisoskusi.

Ida-Virumaal kanti käiseid kauem kui mujal Põhja-Eestis, mõnevõrra veel 19. sajandi teisel poolel. Lüganusel olevat veel 1860. aastail üks peretütar saanud kaasavaraks viiskümmend käist.

Seelikud tegid Alutagusel 19. sajandi jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. Sajandi algul kanti veel 18. sajandist tuntud kitsaid musti villaseid seelikuid (ümbrikuid). Ümbriku alläärt kaunistati mitmel viisil: kõige tavalisem oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud pael (ai) seeliku allääres; hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Jõukamad talunaised ehtisid oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest tikitud lillkirjas äärisega.

Alutagusel peeti 19. sajandi algul väga lugu rohelistest villastest, värvli juures tihedatesse voltidesse seatud seelikutest. Neid pärandatud emalt tütrele. (vt M. Kaarma joonis)

19. sajandi esimese poole jooksul said Alutaguse naiste pidulikus rõivastuses üldiseks mitmevärviliste pikitriipudega nn vikerkaarevärvilised seelikud: Lüganusel armastati rohelisepõhjalisi, Vaivaras hästi helkjaid, Jõhvis peeti lugu punastest triipudest.

19. sajandi keskpaiku hakkasid levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud (vt Lüganuse neiud). Neid kanti veel vana moe järgi käistega, kuid enamasti siiski kas seelikuga samast või erinevast riidest õmmeldud jakiga.

Põll kuulus 19. sajandi esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta isegi üle toa minna. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt tehti Ida-Virumaal pidulikud põlled 19. sajandi esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn klaarriidest. Vaivaras, Jõhvis ja Lüganusel peeti eriti pidulikeks helerohelisi põllesid.

Abielunaiste peakatmise komme oli Ida-Virumaal veel 20. sajandi algul täies elujõus. Valgest linasest riidest tanu kanti 19. sajandi teisel poolel Põhja-Eestis veel vaid Ida-Virumaal. Mõned vanad naised ei loobunud sellest sajandi lõpulgi. Pidulikud tanud (laantanud) olid kaunistatud laia lillkirjas siidtikandiga. Igapäevastel tanudel oli tikand kitsam ja lihtsam, tikitud enamasti puuvillaste või villaste lõngadega. Tanu tärgeldati ja seejärel pressiti sopp nii nagu käiste pihtki tihedasti kurdu. Selline tanu hoidis peas ilusasti kikki, mida on ka rahvapärimustes ära märgitud: “Pühapäeval, kui vanaema pannud puhta tanu pähe, hoidnud see ilusasti kikki, nädala lõpuks aga enam nii heas vormis polnud. Lapsed vaadanud: “Jo hakkab pühapäev ligi tulema, ämma tanu vajub kõveraks.””

19. sajandi keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts (siin ka kabamütsiks nimetatud). See oli kallis peakate. Eriti kalliks tegid mütsi kuklasse kinnitatud pikad ja laiad siidlindid. Müts maksnud 5 rubla ajal, mil lehma hind oli 20 rbl. Mütse pidi naisel olema mitu. Noorikumüts oli valge, lisaks oli vaja erivärvilisi nii rõõmu kui ka leinaajaks.

Neidude peaehteks oli pärg. Pärja aluseks oli 2-3 sõrme laiune höövlilaastudest võru, mis kaeti siidriidega või -lindiga, jättes lindiotsad kuklast rippu. Pärja ääred kaunistati kardpitsi või -paelaga. Ida-Virumaa neiud kandsid pärgi kaua, veel 1870. aastatel.

Alutaguse naised kandsid rohkesti ehteid. Naiste alatiseks ehteks olid klaashelmed ühe või kahe ringina tihedasti ümber kaela. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka hauda. Helmed, nagu ehted üldse, pidid naist kaitsma kõigi salapäraste ohtude eest. Mõnel oli helmekee küljes ka kannaga raha.

Pidudeks riputasid jõukamad naised kaela hõbeketid kannaga rahadega, rinnale kinnitati suurem prees või eriti hinnaline punaste klaastahukestega silmadega prees.

Alutaguse meestesärkidel olid sirged värvlita varrukad, nn lihtsuuvarrukad ja harilikult mahapööratav krae. Eesti üldise tava järgi kandsid siingi mehed valdavalt särki pükstes. Iisakus ja Vaivaras on siiski vaid talvel kantud särki pükstes, suvel palmitsetud vööga pükste peal.

19. sajandi esimesel poolel levisid kitsad ümber keha liibuvad eestnööbitava lakaga põlvpüksid – kintspüksid. Eriti pidulikud, ja ühtlasi ka jõukuse tunnuseks, olid nahkpüksid. Värvi poolest on pidulikuks peetud potisiniseid villaseid pükse. Siiski ei saanud põlvpüksimood Alutagusel päris üldiseks: Iisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni vanapäraseid pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse. Küllalt varakult — juba 1850. aastail hakkasid Alutaguse nooremad mehed kandma pikki, nn. linnamoelisi pükse.

Vanemamoelised vatid olid püstkraega, ühe nööbireaga hõlmadel, uuemamoelised mahapööratava kraega ja kahe nööbireaga. Vatt kuulus eelkõige pidulikku rõivastusse, samuti peamiselt talvel kantud vest. Vestiväel kirikusse ei mindud, kuid pulmas tantsitud küll. Üldiseks said vestid alles 19. sajandi teisel poolel linnamoeliste ülikondade juures.

Kaelarätikut kandsid Iisaku mehed samal viisil kui sealse segaasustuse mehedki lõua all ühes sõlmes. Sellist räti kandmise viisi nimetatud vene moeks. Reeglina aga käinud Ida-Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistmas. Üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.

Kõige pidulikum peakate oli meestel pealt laieneva vildist rummuga kaapkübar. Suvise igapäevase peakattena kandsid mehed varrastel kootud valgeid linaseid värviliste kiritriipudega mütse.

Narva jõgi

Peipsi järve kirdesopist välja voolav Narva jõgi on Eesti kõige veerohkem jõgi, kuigi tal on pikkust vaid 75 km. Jõe keskmine vooluhulk on ca 400 m³/s, mis suurvee ajal kasvab kuni viis korda. Veehulga aastane äravool on keskmiselt 12,53 km³, mille poolest ka kuulus Emajõgi jääb kaugele maha (vaid ca 2,26 km³). Põhjus on lihtne – kõik Peipsi järve voolavad veed (s.h. ka Emajõgi) pääsevad merre vaid läbi Narva jõe. Arvukate Eesti poolelt Peipsisse suubuvate vetele annavad märkimisväärset lisa ka Venemaalt Pihkva järve suubuv veerikas Velikaja jõgi ja Narva veehoidlasse oma veed toov Pljussa. Just viimaste veerohkuse tõttu olevat Narva jõe vooluhulk suurem kui kõigi teiste Eesti jõgede veed kokku.

Võib märkida, et Narva jõgi on suhteliselt noor. Veel viimase jääaja lõpus ja ka mõnda aega peale seda toimus jääsulamisvetest kujunenud Pihkva jääpaisjärvest äravool hoopis teises suunas. Näiteks Emajõe ürgorus oli vool vastupidine – Võrtsjärve nõo suunas ja sealt edasi Viljandi nõo kaudu läände.

Narva nimi on keeleteadlaste arvates tuletatud neil aladel kunagi elanud vepsalaste keelest, kus sõna narva tähendab juga, koske või kärestikku.

Paljude sajandite kestel on Narva jõgi olnud tähtsaks looduslikuks piirijõeks kahe tsivilisatsiooni vahel, mis lahutas euroopalikku katoliiklikku Läänt slaavlaslikust õigeusklikust Idast. Nooremasse kiviaega kuuluvad leiud Joaorus, Siiverestis ja Riigikülas tõendavad asulate olemasolu jõe kallastel juba kauges minevikus.

Euroopa ajaloos on Narva jõgi tuntud kui rahvusvaheline kaubatee. Veetee mööda Narva jõge sõideti sisse juba viikingite ajal (V-XI saj.) ja kujutas endast ühte kuulsa Balti-Vahemere jõetee haru, mida vana-vene käsikirjad nimetavad “Teeks Varjaagidest Kreekasse”. Novgorodi kroonikate järgi oli siin joa lähistel jõest ülepääsu juures juba 1172. a väike valli ja kraaviga ümbritsetud linnus. Hiljem, alates XIII saj., hakati aktiivselt kasutama ka Narvat läbivat maismaateed Tallinnast Novgorodini. Sellel teel, jõe ülesõidukohal, tekkis suurem kaubandusasula, mis sai 1345. a. tänu Taani Kuninga Valdemar IV privileegile linna staatuse. Taanlased rajasid Narva kõrgele kaldale ka oma linnuse ning ümbritsesid linna kivimüüriga.

Vene riigi arengule oli oluline saavutada väljapääs Balti merele. Seepärast ehitaski tsaar Ivan III 1492. a. jõe Venepoolsele kaldale Ivangorodi (Jaanilinna), kindluse, mille juurde peagi tekkis suur asula.

Peale Liivi sõda sai Narva linnast Venemaa peamine merekaubanduskeskus ja jõest oluline värav Balti merele. Vene aeg kestis kuni 1581. aastani, siis võtsid võimu omakorda üle rootslased. Neist aegadest on ajalooürikuis kirjas ka üks kuulsamaid isikuid, kellelt Narva jõgi on elu võtnud. Nimelt uppus Narva jõkke Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie.

Põhjasõja aega (1700) jääb aga ilmselt üks suuremaid Narva jõega seotud tragöödiaid. Ebatäpsete luureandmete ja valede juhtimisotsuste tõttu üritas mitmetuhandeline vene ratsaväesalk vürst Ðeremetjevi juhtimisel ületada Kreenholmi saare juurest jõge kuid jõevool kandis kõik hobused koos meestega allavett ja otse koske ning praktiliselt kõik uppusid.

Narva jõel on terve hulk saari, tuntum neist on Kreenholmi saar, mis on oma nime saanud rootsikeelsest sõnast Grönholm – roheline saar.

See saar jaotab siin kahte osasse mitte ainult jõevoolu, vaid ka kuulsa Narva kose.

Narva juga loetakse Euroopa üheks võimsamaks, on ju tema Eestipoolse osa laiuseks ca 70 m ning idapoolne haru laius ulatub 130 meetrini. Tuhandeid aastaid on siin Narva jõe veed langenud alla ca 6,5 m kõrguselt ning all tekkivad keerised on pidevalt uuristanud kõvemast paekihist moodustunud pangaserva aluseid pudedama koostisega settekivimeid. Seetõttu on juga aegade jooksul liikunud aegamisi ülesvoolu, jättes endast jälje sügava joakanjoni näol, mis oma paarikümnemeetriste seintega on eriti iseloomulikult näha ülevalpool raudteesilda. Vanade kaartite uurimine on näidanud, et juga taganes näiteks XIX sajandil 35 jalga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 10,6 cm/aastas.

Esimene kujutis Narva kosest pärineb ühelt 1615. a. gravüürilt ning juba seal on näha ka väike kahe vesirattaga saeveski.

XVII–XIX sajandil alanud Narva linna tööstuslik kasv põhines suuresti tänu Narva jõele ja joa veejõule. Rajama hakati suuremaid manufaktuure, lisaks vesiveskile ehitati metsamaterjali ümbertöötlemiseks ka saeveski, kus hakati tootma laevade ehitamiseks vajalikke planke. Narvas olevat neil aegadel asunud ka üks Euroopa suurimaid vesirattaid. Narva jõe odava energiaga pandi alus ka Venemaa suurimale puuvillavabrikule – Kreenholmi Manufaktuurile ning möödunud sajandi lõpuks oli siinne tekstiilitööstus juba Euroopa suurim. Enamuse toodangust tarbis Sõjaministeerium, kalev läks mundriteks, linased kangad purjeriideks. Seetõttu kutsutakse ühte tehaseosa senini “Parusinkaks”.

Oluline muutus Narva jõe elus toimus 1955. a. sügisel, kui energiat hakkas andma Narva Hüdroelektrijaam. Viie aastaga rajati 206 meetri pikkune ja rohkem kui 9 m kõrgune betoontamm, mille taha tekkis 191 km² pindalaga uus veekogu – Narva meri. Veehoidla suurim sügavus on ca 15 m ning kuigi oma mahtude poolest jääb ta alla Peipsile ja ka Võrtsjärvele, olevat ta näiteks Ülemistest ca 20 korda suurem. Uuest kunstmerest on saanud kalameeste paradiis, veehoidlas elab vähemalt 28 liiki kalu. Narva linna vanal vapil on kujutatud tuurakala, mida endisel ajal Narva jõest suurel hulgal püüti. Tänapäeval on aga Narva kaladest kõige kuulsam silmukala, mis mujal on võrdlemisi haruldane. Sügiseti tuleb ta suurte parvedena Narva jõkke kudema ja jääb siia aprillini-maini, alles siis siirdub ta merre tagasi. Silmu püük annab elatist paljudele ning marineeritud silmud on omakorda hõrgutiseks veelgi rohkematele.

Narva jõgi suubub Balti merre väikese Narva-Jõesuu nimelise kuurortlinna lähistel. Esimesed märkmed sellest kohast pärinevad 1503. aastast Liivi ordumeistri W. Plettenbergi sulest. 1684. aastal sai paikkond nimeks Hungerburg (Näljalinn). Legendi järgi andsid sellise nime saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.

Juba 19. sajandi algul oli linn populaarseks suvituspaigaks Peterburi eliidile.

Tänu looduslikele iseärasustele, kus Narva jõe keskjooks kulgeb suhteliselt läbimatute metsa- ja rabaalade vahel, oli aegade jooksul Eestimaale pääs põhiliselt võimalik vaid alamjooksul asunud kõrgemaid rannaalasid pidi. Narva jõe teiseks tähtsaks ülepääsuks ning seetõttu ka sõjakäikude tallermaaks jõe Peipsist väljavoolu koht – Vasknarva kust edasi sisemaale sai liikuda mööda järveäärset liivast ja kuiva kaldariba. Seetõttu võime ka Vasknarvas lausa jõe kaldal näha 1349. a. rajatud ordulinnuse varemeid.

15.12.2008 Huntide arvukus muudab jahimehed murelikuks

Hoogsalt paljunenud hundid teevad murelikuks Virumaa jahimehed, kes on kaalunud ka huntide arvu piiramiseks nende vabalt küttimise võimalust.

Huntide arvukuse kasvades on Virumaal vähenenud kitsede, põtrade ja metssigade arv, ütles Rakver.Tudu jahimajandi juhataja Ahto Elmi Eesti Päevalehele.

Elmi sõnul on jahimajandi piirkonnas liikumas nähtud vähemalt neljateist hunti: viie ja seitsmepealist karja ja kahte üksikut looma.

Ühe väljapääsuna huntide arvukuse piiramiseks näevad jahimehed võimalust küttida hunte aastaringselt ilma eraldi jahiluba taotlemata või jahti organiseerimata, kirjutab ajaleht. "Kui tahame hunte kasvatada, siis ärme teistest loomadest räägi. Me pole nii rikkad, et sööta teisi loomi selle nimel, et hundid elada saaksid," ütles Elmi.

Metsakaitse ja metsauuenduskeskuse ulukiseire osakonna juhataja Peep Männil viitas, et huntide arvukus on viimastel aastate kahekordistunud, küündides 135 loomani. Nende lindpriiks kuulutamist pidas ta siiski mõeldamatuks, sest see läheks vastuollu jahinduseetikaga.

Tänavune jahilimiit lubab lasta 95 hunti.