Virumaa mõisad III

Maidla mõis

Lüganuse kihelkonnas praegusel Ida-Virumaa asuv Maidla mõis (saksa k Wrangelstein) on üks viiest sellenimelisest Eestis.

Mõisast on esmateateid 1465. aastast. Algsed mõisa omanikud olid von Maydellid, kes pärinevad arvatavasti muinasaegsetest eesti soost ülikutest. Sealt tuleneb ka mõisa eestikeelne nimi. 16.-17. sajandil käis mõis palju käest kätte, kuni ta 1689 siirdus von Wrangellide valdusse (kust tuleneb saksakeelne nimekuju).

1764-67 lasi Georg Ludwig von Wrangell ehitada praeguseni säilinud barokse mõisahoone. Väheldase künka tipus asuvat Eesti üht stiilipuhtamat barokkmõisat iseloomustab kõrge kelpkatus ning liseenidega jaotatud seinapinnad. Väliskrohvi sisse segatud klaasipuru teeb hoone omapäraselt sätendavaks. Säilinud on ka kaunis algne barokne välisuks ning hulk hinnalist sisustust.

1890. aastal siirdus mõis perekonnasidemete kaudu Hermann von Löwis of Menari omandusse. Temalt 1919. aastal võõrandatud mõisahoones asub alates 1925. aastast kool. Viimastel aastatel pakub mõis selle kõrval ka mitmeid turismiteenuseid.

Aa mõis

Aa mõis (saksa k Haakhof) on asutatud arvatavasti 15. sajandi paiku Narva ordufoogti ametimõisana. 1630. aastal kinkis Rootsi kuningas Gustav II Adolf mõisa Georg von Wangersheimile. Wangersheimide omandusajal püstitati 1696-98 mõisa ka kahekorrusline barokne peahoone, mis on ümber ehitatuna säilinud tänini.

Põhjasõjas mõis põletati, kuid 1720-30ndatetel aastatel taastati hoone vanade müüride põhjal. 1787. aastal läks mõis von Nascakinite valdusse, millele järgnes peahoone ümberehitamine. Hoone rekonstrueeriti 1780tel aastatel arhitekt Christian Gottlieb Waltheri projekti järgi. Selle käigus lisati talle kaks ühekorruselist tiiba ning kogu ehitisele anti varaklassitsistlik väliskuju. Ka fassaadi kaunikujuline ehisfrontoon pärineb sellest ajast.

Alates 1889. aastast kuni 1919. aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Gruenewaldtide aadliperekonnale. Sellest ajast (19. sajandi lõpust) pärinevad neli puitpitsilist historitsistlikku varikatust - kolm esiküljel, üks aga tagaküljel. Alates 1923. aastast tegutseb peahoones hooldekodu, mis asub seal tänini. 1980ndatel aastatel püstati mõisaparki peahoonest läände kolmekorruseline uus hooldekodu korpus, mis vana peahoonega on ühendatud galerii abil.

Tallinn-Narva maanteelt viib mõisasüdamesse 900 meetri pikkune sihitee, mis viib otse peahoone keskteljele. Suurejooneline kõrvalhoonete kompleks - lauda- ja tallihooned, valitsejamaja ja töölistemajad - ei asununud mitte peahoone esise auringi äärtes, vaid peahoonest edelas. Oma hiilgeajal moodustas see omaette stiilse kompleksi, kus erinevad hooned olid koondunud ümber suure sisehoovi. Kaasajal on enamik hooneid kahjuks ka ümber ehitatud või varemeis. Säilinud ja restaureeritud on pargi lääneserva jääv kaheksanurkne varaklassitsistlik kuppelkatusega pargitempel, mis on kaasajal ümber ehitatud kabeliks.

Veel kaugemal lääne pool asetseb mõisa viljakuivati ning pikliku tiigi lääneotsas viinavabrik (varemeis). Mõisa rehi (veidi ümber ehitatud) asub 400 meetrit mõisast kirdes. Mõisasüdamest 800 meetri kaugusel idas, väheldase künka otsas, asub mõisa tuulik.

Saka mõis

Saka mõis (saksa k Sackhof) on asutatud keskajal, kuid ta paiknes praegusest mõisast paar kilomeetrit ida pool ning seda kutsuti Väike-Sakaks. Von Wrangellidele ja von Taubedele kuulunud mõis oli keskajal välja ehitatud vasall-linnuse ehk kindlustatud mõisahoonena (kaasajal hävinud).

Praegusse paika tekkis mõis 1626. aastal, mil selle ümbruse maad kingiti Šotimaalt tulnud Jürgen (John) Lesliele. Alates 1730test aastatest kuulus mõis algul von Wrangellide, hiljem aga von Löwis of Menarite suguvõsale. Mõisa viimaseks omanikuks enne 1919. aasta maareformi oli Hermann von Löwis of Menar, kelle kätte jäi peahoone kuni 1939. aasta ümberasumiseni. Alates 1890. aastast, mil talle kuulus ka Maidla mõis, jäi Saka ta suviseks elupaigaks.

Kõrgel ja maalilisel merekaldal, suure pargi serval paiknev väike mõisa peahoone on ehitatud 1862-64 neorenessanss-stiilis. Lamedate katustega hoonele on iseloomulik kitsaste kõrgete akendega kesktorn, mis tegelikult kujutab endast vestibüüli valgmikku. Teise maailmasõja järgselt paiknes hoones algul pioneerilaager, siis aga Nõukogude piirivalvekordon. Hoone on säilinud põhimahtudes, kuid sisemuses tugevalt ümber ehitatud ning vahepealsetel aastatel osalt rüüstatud.

Säilinud on ka hulk kõrvalhooneid, kuid reeglina vähemal või rohkemal määral ümber ehitatud kujul