Ida-Virumaa muinasaeg

Esimesed asukad

Vaevalt õnnestub kunagi päris täpselt kindlaks teha, millal astus inimene esmakordselt Eesti pinnale. Võib-olla toimus see juba enne jääaega, ehk rändas üksikuid küttide salku siin ka jäätumiste vahelistel perioodidel. Isegi kui see nii oli, on mandriliustikud nende jäljed tänaseks minema pühkinud. Pideva inimasustuse kujunemine Eesti alal sai võimalikuks pärast maa vabanemist jääkattest u. 11 000 aastat tagasi. Esimesed jäljed inimesest Virumaa idapoolses osas pärinevadki keskmisest kiviajast ehk mesoliitikumist. Siinsed vanimad asulad paiknesid Soome lahe, Narva jõe ning Peipsi kaldal. Tuntum leiukoht on Narva Joaorg, mille vanim kiht kuulub vähemalt VI a.tuh. e.Kr. Joaoru asulakohal peatusid kütid-kalastajad, kelle tegevusest annavad aimu lähedasest Siivertsi leiukohast koos luuesemetega avastatud niinest nöörijäänustega võrgukivi ning männikoorest võrgukäba. Sarnaseid luuriistu on leitud ka jõe idakaldalt Tõrvalast. Esimeste asukate päritolu ei ole selge. Arvatavalt saabusid nad lõuna või kagu poolt, selle kasuks näib kõnelevat tõenäoliselt Valgevene päritoluga tulekivi Pulli asulast Sindi lähedal.

Noorema kiviaja algust seostatakse tavaliselt viljelusmajanduse, kiviriistade lihvimise ja savinõude valmistamisega. Nende tunnuste ilmumine arheoloogilisse materjali määratleb neoliitikumi alguse ka Eestis. Sellesse perioodi kuulub mitu asulakohta Narva jõe ääres, kust on leitud Eesti vanimat Narva tüüpi keraamikat ja sellele järgnenenud tüüpilist kammkeraamikat. Kuna varaneoliitilised asulad on tihti seotud varasema asustusega, võiks arvata, et vana mesoliitiline rahvastik püsis vähemalt osaliselt edasi.

III ja II a. tuh. vahetuse paiku e.Kr. levis Eestis nn. venekirveste kultuur, mida iseloomustavad kaunilt lihvitud vene(paadi)kujulised, silmaga kirved ning väikesed nöörijälgedega savinõud. See rahvas mattis oma surnuid madalatesse maahaudadesse. Üks tuntumaid on Sope kalmistu, kust on ühtekokku leitud 9 luustikku. Teine sarnane matmiskoht paiknes Koogu mõisa lähedal. Venekirveste kultuuri asulatest on leitud suhteliselt nõrku jälgi: nöörkeraamikat esineb mõnede varem tekkinud asulate (Narva,Riigiküla) kultuurkihis, aga ka Jäbara kivikalme all ning Jõuga kääbaskalmistu alal.

Erinevate keraamikaliikide ilmumises nähti aastakümneid uute elanikerühmade saabumist. Nii seostati kammkeraamikat soome-ugri ning venekirveste kultuuri balti rahvaste eellastega. Viimaste aastate uuringud osutavad võimalusele, et materiaalse kultuuri muutumine ei pruugu alati olla seotud rahvasterändega. Põhjuseks võisid olla hoopis ühiskonnasisesed protsessid — majanduse, ideoloogia, ühiskonnakorralduse jne. muutused. Kuna venekirveste kultuuri kujunemine langeb kokku karjakasvatuse ja algelise maaviljeluse kasutuselevõtuga Eesti alal, võib siingi olla tegemist mingite ühiskonnasiseste protsessidega. Seega pole võimatu, et soome-ugri keelt võidi Kirde-Eestis kõnelda juba 10 000 või isegi enama aasta eest.

Varased maavil jelejad ja karjakasvatajad.

Kiviaeg lõpeb metallide kasutuselevõtuga. See üleminek oli pikaldane ning paljudes piirkondades, sealhulgas ka Eestis, säilitas kivi tööriistamaterjalina pikaks ajaks tähtsa koha. Osalt seepärast napib ka selleaegseid pronksesemeid. Vähe teame pronksiaja (II a. tuh. keskpaik – 7. saj. e.Kr.) asulaid. Ida-Virumaal on pronksiaja algusesse kuuluvat keraamikat leitud Riigikülast ja Narvast. Viimasest pärineb ka üks pronksvõru valmistamiseks kasutatud savist valamisvormi katke. Nõrku asulajälgi on avastatud Jäbara, Toila ja Kohtla-Järve kivikalmete all. Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap l iikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest. Mõned neist võiksid osutada asulakohale, nagu näit. Konju, kust olevat leitud 12 kivikirvest. Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr.

Pronksiaja alguses maeti arvatavalt edasi juba kiviajast tuntud maahaudadesse, millele võiksid osutada mõned ilma panusteta matused Toila ja Jäbara (kalme C) kivikalme all. Perioodi lõpul hakkavad levima maapealsed kivikirstkalmed, mis enamikus kuuluvad siiski juba rauaaega. Ida-Virumaal võiksid pronksiaja lõppu kuuluda mõned kivikirstkalmed Purtse jõe läänekaldal endise Napa veski lähedal, kust pärinevad labidakujulise peaga luust ehtenõelad, väike pronksnaaskel ning spiraalne pronkstraadist oimuehe. Samalaadseid nõelu ja pronksspiraale leiti ka Tark-Jaagu varest ning Tamme kalmest.

Pronksiajal toimus Eesti ala elanike majandustegevuses oluline murrang, millele oli pandud alus juba hilisneoliitikumis. Põhiliseks elatusalaks sa i karjakasvatus. Maaviljelusest annavad tunnistust viljaterade (oder, võib-olla nisu ja kaer) jäljendid savinõukildudel. Tõenäoliselt harrastati juba ka künnipõllundust. Skandinaavia pronksiaegsete kaljujooniste ja sõnalaenude järgi otsustades on mõeldav adra kasutamine. Kuigi algeline maaviljelus oli tuttav juba venekirveste kultuuri elanikele, muutus põlluharimine tähtsaimaks elatusallikaks ja asustuse levikut määravaks varasel ja vanemal rauaajal (umb. 600 e.Kr – 450 p.Kr.). Oluliseks saavutuseks oli raua kasutuselevõtt: metalli tootmist kohalikust soo- ja järvemaagist õpiti tundma kusagil ajaarvamise vahetuse paiku. Siinsele rauatootmisele osutavad mitmed rauasulatuskohad.

Rauaaja alguses saav utasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega. Ida-Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt (Türsamäe, Aa, Kohtla-Järve, Peeri, Edise, Toila, Sõtke, Utria). Tihedalt on kalmeid Purtse jõe piirkonas (Jäbara, Napa, Purtse-Matka). Omapärane kalmerühm paiknes Vaivara lähedal, klindi all liivasel kaldaribal, kus 1880. aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui ka laibamatuseid ning veidi keraamikat.



Suhteliselt varasele asustusele võivad osutada ka lohukivid; neid väikeste kausjate lohkudega rändrahne leidub Ida-Virumaal 100 ringis. Lohkude otstarve pole seni selge. Suure tõenäosusega võib nende kividesse täksimine olla seotud maaviljeluse võidulepääsu ja paikse asustuse kujunemisega. Sellest tulenevalt on nende suurimat levikut Eestis seostatud varase rauaajaga. See on küll üsna ligikaudne dateering, kuid teatava pildi varaste põlluharijate asustuse paiknemisest võiksid lohukivid anda. Selles suhtes on kõ nekad lohkudega kivid Alutaguse lõunaosas (Mäetaguse), kust kivikalmeid ei teata.

Varased maaviljelejad otsisid eeskätt õhukese mullakattega hõlpsasti raadatavaid maid, mida leidus tänapäeva mõistes väheviljakatel loopealsetel. Asustus oli suures osas tõenäoliselt üksiktaluline ning maa jagati väikesteks, enamasti nelinurkseteks põllulappideks, mida tihti ümbritsesid põldudelt korjatud kividest peenrad. Taoline põllusüsteem sai alguse juba I a. tuh. alguses e.Kr. Kuigi Ida-Virumaal sedavõrd varaseid põlde ei tunta, pole nende olemasolus siin põhjust kahelda. Sellele osutab nii loodusolude ja asustuspildi loogika kui ka vastavate põldude esinemine lähinaabruses, Virumaa lääneosas.

Muinaskülad ja kihelkonnad.

I a. tuh. p.Kr. teisest poolest teame kalmeid vähe. Võib-olla on põhjuseks mingid muudatused matmiskombestikus. Osaliselt maeti küll ed asi juba eelmisel perioodil rajatud tarandkalmetesse (Jäbara, Toila, Purtse-Matka jt.). Surnuid põletati muinasaja lõpuni, kuid II a. tuh. alguses hakkas üha enam levima laibamatus. Esialgu maeti vanadesse kivikalmetesse, peagi ilmusid ka esimesed ma a-alused kalmistud. Ida-Virumaal Mäetaguselt leiti üks 11. saj. meheluustik koos mõõga, odaotste, suitsete, nugade ja pannaldega. Mõnevõrra hilisem on luustik Kohtla-Järvelt, mille juures oli pika kaitseraua ja ümmarguse pidemenupuga mõõk.

I a. tuh. keskpaigast alates kohtame kalmeid ka Peipsi rannikul ja Kuremäe lähistel. Nendeks on põletusmatustega liivakääpad Kivinõmmel, Lemmakus ja Vadis. Ühest Lemmaku kääpast leiti põlenud ristpalkkonstruktsiooni (surnumaja?) jäänuseid, mis pärinevad 6.–7. sajandist. II a. tuh. alguses Virumaa idaosas kääbastesse matmine laienes. Suurim kalmistu paikneb Jõugal. Sarnaseid kääpaid on Alutagusel veel Vasaveres, Kuningakülas, Kuremäel jm. Tegemist on ilmselt vadjalaste matmispaikadega.

Osutades asjaolule, et varaste laibamatuste juures leidub rikkalikult panuseid, on arvatud, et uuele matmiskombestikule üleminekul etendas juhtivat osa ühiskonna jõukam kiht. See ei tähenda, et saaksime laiba- ja põletusmatuste abil tõmmata mingit kindlat piiri ülikkonna ja ülejäänud kogukondlaste vahel. Rikkaid haudu esineb hulgaliselt ka põletusmatustega kalmetes. Teatav ühiskondlik ja varanduslik eristumine loomulikult toimus. Sellele osutavad ka aardeleiud, mille poolest on Virumaa üks rikkamaid Eestis. Üksikuid aarde- või peitleide tuntakse juba vanemast rauaajast, näiteks 16 massiivset pronkskaelavõru Mustmättalt ja kaks võru Liimalast. Salapärased on soost või rabast leitud raudriistad ja relvad (Alulinna, Järve), mida võiks vaadelda pikema aja jooksul veekogusse heidetud ohvriannina; I a. tuh. lõpus hakati peitma hõbeaardeid. Varasemad neist koosnesid peamiselt müntidest ja vähestest võõrapärastest hõbeehetest (Erra-Liiva). 12. sajandi paiku toimus muutus: suurenes kohalike hõbeehete osakaal, mis näitab hõbesepise arengut. Aarete rohkus peegeldab nii piirkonna majanduslikku jõukust kui ka soodsaid võimalusi välisühendusteks. Tihti langevad aarete leiukohad kokku Taani hindamisraamatus märgitud küladega. Ida-Virumaal esinevad hõbeesemed mõnikord koos madalate pronksnõudega, nn. hansakaussidega (Tarakuse, Mäetaguse, Kahula).

I a. tuh. keskpaigast alates hakati rajama linnused koos nende juures paikneva asulaga. Kuigi Kirde-Eesti on üks linnusterikkamaid piirkondi, teame neid Ida-Virumaalt vähe ning needki koonduvad maakonna lääneossa, Purtse jõe ümbrusse (Tarakallas, Taramägi, Lüganuse). Kõige idapoolsem on Alulinna soolinnus muistse Askele ja Alutaguse kihelkonna piiril. Linnuste ehitamine võis olla tingitud nii sisemistest kui ka välistest protsessidest. Üha rohkem esile kerkinud kohalik ülikkond haaras enda kätte rikkused, võimu ja kontrolli välissidemeteks soodsate ühendusteede üle. Nende keskuste juurde koondus osa seni hajali asunud elanikkonnast, kes lõikasid kasu kaubanduslikult soodsast asukohast ja kaitsva linnuse olemasolust, kuid tugevdasid sellega ka kohaliku üliku positsiooni. Linnus-asula süsteemi väljakujunemise aeg oli kogu Põhja-Euroopas rahutu, täis sagedasi sõdu ja rüüsteretki, mis olid omamoodi eelmänguks peagi järgnevale viikingiajale. Virumaale teostatud viikingiretkedele osutavad Tarakalda linnuselt leitud nooleotsad ja Upplandi ruunikivid. Pidev valmisolek välisohu tõrjumiseks suurendas jällegi ülikkonna tähtsust ning võimu koondumist. Võimalik, et just sel ajal hakkasid kujunema muistsete, 13. saj. alguse kirjalikest allikatest tuntud kihelkondade alged. Muinasaja lõpul jagunes Ida-Virumaa kaheks kihelkonnaks — väikeseks, tiheda asustusega Askeleks keskse linnusega Purtses ning tunduvalt suuremaks, kuid äärmiselt hõredalt asustatud Alutaguseks maakonna idapoolses osas.