Narva jõgi

Peipsi järve kirdesopist välja voolav Narva jõgi on Eesti kõige veerohkem jõgi, kuigi tal on pikkust vaid 75 km. Jõe keskmine vooluhulk on ca 400 m³/s, mis suurvee ajal kasvab kuni viis korda. Veehulga aastane äravool on keskmiselt 12,53 km³, mille poolest ka kuulus Emajõgi jääb kaugele maha (vaid ca 2,26 km³). Põhjus on lihtne – kõik Peipsi järve voolavad veed (s.h. ka Emajõgi) pääsevad merre vaid läbi Narva jõe. Arvukate Eesti poolelt Peipsisse suubuvate vetele annavad märkimisväärset lisa ka Venemaalt Pihkva järve suubuv veerikas Velikaja jõgi ja Narva veehoidlasse oma veed toov Pljussa. Just viimaste veerohkuse tõttu olevat Narva jõe vooluhulk suurem kui kõigi teiste Eesti jõgede veed kokku.

Võib märkida, et Narva jõgi on suhteliselt noor. Veel viimase jääaja lõpus ja ka mõnda aega peale seda toimus jääsulamisvetest kujunenud Pihkva jääpaisjärvest äravool hoopis teises suunas. Näiteks Emajõe ürgorus oli vool vastupidine – Võrtsjärve nõo suunas ja sealt edasi Viljandi nõo kaudu läände.

Narva nimi on keeleteadlaste arvates tuletatud neil aladel kunagi elanud vepsalaste keelest, kus sõna narva tähendab juga, koske või kärestikku.

Paljude sajandite kestel on Narva jõgi olnud tähtsaks looduslikuks piirijõeks kahe tsivilisatsiooni vahel, mis lahutas euroopalikku katoliiklikku Läänt slaavlaslikust õigeusklikust Idast. Nooremasse kiviaega kuuluvad leiud Joaorus, Siiverestis ja Riigikülas tõendavad asulate olemasolu jõe kallastel juba kauges minevikus.

Euroopa ajaloos on Narva jõgi tuntud kui rahvusvaheline kaubatee. Veetee mööda Narva jõge sõideti sisse juba viikingite ajal (V-XI saj.) ja kujutas endast ühte kuulsa Balti-Vahemere jõetee haru, mida vana-vene käsikirjad nimetavad “Teeks Varjaagidest Kreekasse”. Novgorodi kroonikate järgi oli siin joa lähistel jõest ülepääsu juures juba 1172. a väike valli ja kraaviga ümbritsetud linnus. Hiljem, alates XIII saj., hakati aktiivselt kasutama ka Narvat läbivat maismaateed Tallinnast Novgorodini. Sellel teel, jõe ülesõidukohal, tekkis suurem kaubandusasula, mis sai 1345. a. tänu Taani Kuninga Valdemar IV privileegile linna staatuse. Taanlased rajasid Narva kõrgele kaldale ka oma linnuse ning ümbritsesid linna kivimüüriga.

Vene riigi arengule oli oluline saavutada väljapääs Balti merele. Seepärast ehitaski tsaar Ivan III 1492. a. jõe Venepoolsele kaldale Ivangorodi (Jaanilinna), kindluse, mille juurde peagi tekkis suur asula.

Peale Liivi sõda sai Narva linnast Venemaa peamine merekaubanduskeskus ja jõest oluline värav Balti merele. Vene aeg kestis kuni 1581. aastani, siis võtsid võimu omakorda üle rootslased. Neist aegadest on ajalooürikuis kirjas ka üks kuulsamaid isikuid, kellelt Narva jõgi on elu võtnud. Nimelt uppus Narva jõkke Rootsi vägede ülemjuhataja Pontus de la Gardie.

Põhjasõja aega (1700) jääb aga ilmselt üks suuremaid Narva jõega seotud tragöödiaid. Ebatäpsete luureandmete ja valede juhtimisotsuste tõttu üritas mitmetuhandeline vene ratsaväesalk vürst Ðeremetjevi juhtimisel ületada Kreenholmi saare juurest jõge kuid jõevool kandis kõik hobused koos meestega allavett ja otse koske ning praktiliselt kõik uppusid.

Narva jõel on terve hulk saari, tuntum neist on Kreenholmi saar, mis on oma nime saanud rootsikeelsest sõnast Grönholm – roheline saar.

See saar jaotab siin kahte osasse mitte ainult jõevoolu, vaid ka kuulsa Narva kose.

Narva juga loetakse Euroopa üheks võimsamaks, on ju tema Eestipoolse osa laiuseks ca 70 m ning idapoolne haru laius ulatub 130 meetrini. Tuhandeid aastaid on siin Narva jõe veed langenud alla ca 6,5 m kõrguselt ning all tekkivad keerised on pidevalt uuristanud kõvemast paekihist moodustunud pangaserva aluseid pudedama koostisega settekivimeid. Seetõttu on juga aegade jooksul liikunud aegamisi ülesvoolu, jättes endast jälje sügava joakanjoni näol, mis oma paarikümnemeetriste seintega on eriti iseloomulikult näha ülevalpool raudteesilda. Vanade kaartite uurimine on näidanud, et juga taganes näiteks XIX sajandil 35 jalga, mis teeb keskmiseks kiiruseks 10,6 cm/aastas.

Esimene kujutis Narva kosest pärineb ühelt 1615. a. gravüürilt ning juba seal on näha ka väike kahe vesirattaga saeveski.

XVII–XIX sajandil alanud Narva linna tööstuslik kasv põhines suuresti tänu Narva jõele ja joa veejõule. Rajama hakati suuremaid manufaktuure, lisaks vesiveskile ehitati metsamaterjali ümbertöötlemiseks ka saeveski, kus hakati tootma laevade ehitamiseks vajalikke planke. Narvas olevat neil aegadel asunud ka üks Euroopa suurimaid vesirattaid. Narva jõe odava energiaga pandi alus ka Venemaa suurimale puuvillavabrikule – Kreenholmi Manufaktuurile ning möödunud sajandi lõpuks oli siinne tekstiilitööstus juba Euroopa suurim. Enamuse toodangust tarbis Sõjaministeerium, kalev läks mundriteks, linased kangad purjeriideks. Seetõttu kutsutakse ühte tehaseosa senini “Parusinkaks”.

Oluline muutus Narva jõe elus toimus 1955. a. sügisel, kui energiat hakkas andma Narva Hüdroelektrijaam. Viie aastaga rajati 206 meetri pikkune ja rohkem kui 9 m kõrgune betoontamm, mille taha tekkis 191 km² pindalaga uus veekogu – Narva meri. Veehoidla suurim sügavus on ca 15 m ning kuigi oma mahtude poolest jääb ta alla Peipsile ja ka Võrtsjärvele, olevat ta näiteks Ülemistest ca 20 korda suurem. Uuest kunstmerest on saanud kalameeste paradiis, veehoidlas elab vähemalt 28 liiki kalu. Narva linna vanal vapil on kujutatud tuurakala, mida endisel ajal Narva jõest suurel hulgal püüti. Tänapäeval on aga Narva kaladest kõige kuulsam silmukala, mis mujal on võrdlemisi haruldane. Sügiseti tuleb ta suurte parvedena Narva jõkke kudema ja jääb siia aprillini-maini, alles siis siirdub ta merre tagasi. Silmu püük annab elatist paljudele ning marineeritud silmud on omakorda hõrgutiseks veelgi rohkematele.

Narva jõgi suubub Balti merre väikese Narva-Jõesuu nimelise kuurortlinna lähistel. Esimesed märkmed sellest kohast pärinevad 1503. aastast Liivi ordumeistri W. Plettenbergi sulest. 1684. aastal sai paikkond nimeks Hungerburg (Näljalinn). Legendi järgi andsid sellise nime saksa kaupmehed, kes merehädalistena ei leidnud rannast mingit sööki.

Juba 19. sajandi algul oli linn populaarseks suvituspaigaks Peterburi eliidile.

Tänu looduslikele iseärasustele, kus Narva jõe keskjooks kulgeb suhteliselt läbimatute metsa- ja rabaalade vahel, oli aegade jooksul Eestimaale pääs põhiliselt võimalik vaid alamjooksul asunud kõrgemaid rannaalasid pidi. Narva jõe teiseks tähtsaks ülepääsuks ning seetõttu ka sõjakäikude tallermaaks jõe Peipsist väljavoolu koht – Vasknarva kust edasi sisemaale sai liikuda mööda järveäärset liivast ja kuiva kaldariba. Seetõttu võime ka Vasknarvas lausa jõe kaldal näha 1349. a. rajatud ordulinnuse varemeid.