Ida-Virumaa rahvariided

Oma asendist tulenevalt on Ida-Virumaa (Alutaguse) olnud ajaloo vältel erinevate rahvaste kontaktpiirkonnaks. Siinsel rannarahval oli elav läbikäimine soomlastega, eriti Soome lahe saarte elanikega. Idas avanesid otsesed kokkupuuted vadja-isuri asustusega ja muidugi venelastega.

Iisaku kihelkonda asus sajandite vältel Narva jõe tagant ümber palju vadja-vene segarahvastikku (‘poluvertsikud’). Kohapeal luteri usku läinutena ning järk-järgult eestlastega segunenutena olid nad 20. sajandi alguseks põhiliselt eestistunud, kuid nende rõivastus erines ülejäänud Ida-Virumaa rahva, ka Iisaku põliseestlaste omast.

Tihedad kultuurisuhted avaldasid mõju ka siinsetele rahvariietele, põhjustades paikkondlikke erinevusi suhteliselt ühtlases Põhja-Eesti rahvarõivarühmas.

Iisaku segaasustuse naiseriietusse kuulus 19. sajandi esimesel poolel valge linane pikkade varrukatega särk. Lõikelt sarnanes see eesti rahvarõivasärgiga, kuid särgi püstkrae, rinnaesine ja varrukate ülaosa kaunistati vadjapärase värvilise ristpistetikandiga. Särgi peal kanti valget linast, vene naiste sarafani meenutavat umbkuube, millel siin oli omapärane nimetus komuðel. Taolist umbkuube kandsid ka vadja naised. Abielunaiste peakatteks oli vadja-isuri sabanat meenutav pearätt, pavoi. Meeste särgid sarnanesid vene meeste omadega: püstkrae kinnis oli kas vasakul või paremal ja särki kanti vöötatult pükstel. Püksid olid pikad, valgest linasest riidest. Põhiliseks ülerõivaks nii naistel kui meestel oli valge linane sirgelõikeline, külgedel siiludega laiendatud rüü, millele talvel pandi peale lambanahkne kasukas. Vööd olid nii naistel kui meestel palmitsetud värvilistest villastest lõngadest, need seoti ette või pisut küljele lipsu. Mehed on rüü peal kandnud ka otstest tikandiga kaunistatud laiemat valgest linasest riidest vööd.

Sellistes valgetes riietes esines Iisaku laulukoor 1909. a. Tartu laulupeol.

Oluline allikmaterjal möödunud sajandi algupoole Virumaa rahvarõivaste kohta on Alutaguse naiste piduriiete kirjeldus ja seda täiendavad värvilised joonised, mille Fr. R. Kreutzwald saatis 1842. aastal Õpetatud Eesti Seltsile. Kreutzwald on kirjeldanud kolme rahvarõivakomplekti:

vanapärane, Alutagusel veel 19. sajandi algul kantud ülikond kitsa musta villase seeliku (ümbriku), rõhkude ja pead katva linikukujulise rätiga

jõuka naise rõivastus 19. sajandi algul eriti pidulikuks peetud kahara rohelise villase seeliku ja sõbaga

Alutaguse naise piduriietus 19. sajandi esimesel poolel üldiseks saanud pikitriibulise seelikuga.

Ida-Virumaal kantud pidulikel rahvarõivastel kohtame kogu Põhja-Eesti rõivastele iseloomulikke jooni:

• alates 17. sajandist kandsid naised varrukateta särgi peal lühikest varrukatega pihakatet – käiseid;
• 18. sajandi lõpust alates levis ilmselt Lääne-Euroopa mustriraamatute eeskujul käsitöömeistrite rikkaliku siidlõngade ja karraga tikitud barokne lillkiri käisealaste ja tanude kaunistusena. Talunaiste endi käsitööna muutus ornament hiljem lihtsamaks, rahvapärasemaks;
• alates 19. sajandi algusest levis naiste peakattena pottmüts.

  

Käised (Vaivaras, Jõhvis, Iisakus ja Lüganusel käisped, käispihad) tehti valgest linasest riidest ja lõikelt suhteliselt lühikesed (vt. Lüganuse neiud). Pidulike käiste alane kaunistati rikkaliku lillkirjas tikandiga ja käiste piht vajutati kuni tikandini plisseetaoliselt kurdu. Igapäevased käised olid jämedamast riidest ja lihtsamad, kuid siiski hoolikalt kurrutatud. Sellistel töödel, kus rohkem rahvast koos, nagu talgutel, aga ka heinal ja viljalõikusel, püüdnud tüdrukud end siiski ilusate käistega ehtida. Käiste kaunistamise kohta säilinud rahvapärimuste järgi käinud tüdrukud laupäevaõhtuti saunas koos ehal käiste lillkirju, roose, tikkimas. Seal õpitud üksteiselt nii kirju kui ka tikkimisoskusi.

Ida-Virumaal kanti käiseid kauem kui mujal Põhja-Eestis, mõnevõrra veel 19. sajandi teisel poolel. Lüganusel olevat veel 1860. aastail üks peretütar saanud kaasavaraks viiskümmend käist.

Seelikud tegid Alutagusel 19. sajandi jooksul läbi õige rohkesti muudatusi. Sajandi algul kanti veel 18. sajandist tuntud kitsaid musti villaseid seelikuid (ümbrikuid). Ümbriku alläärt kaunistati mitmel viisil: kõige tavalisem oli värvilistest villastest lõngadest palmitsetud pael (ai) seeliku allääres; hoopis pidulikum kaunistus koosnes punasest villasest riidest ja kardpaeltest. Jõukamad talunaised ehtisid oma ümbrikke punasele kalevile värvilistest helmestest tikitud lillkirjas äärisega.

Alutagusel peeti 19. sajandi algul väga lugu rohelistest villastest, värvli juures tihedatesse voltidesse seatud seelikutest. Neid pärandatud emalt tütrele. (vt M. Kaarma joonis)

19. sajandi esimese poole jooksul said Alutaguse naiste pidulikus rõivastuses üldiseks mitmevärviliste pikitriipudega nn vikerkaarevärvilised seelikud: Lüganusel armastati rohelisepõhjalisi, Vaivaras hästi helkjaid, Jõhvis peeti lugu punastest triipudest.

19. sajandi keskpaiku hakkasid levima põikitriibulised ja ruudulised seelikud (vt Lüganuse neiud). Neid kanti veel vana moe järgi käistega, kuid enamasti siiski kas seelikuga samast või erinevast riidest õmmeldud jakiga.

Põll kuulus 19. sajandi esimesel poolel rangelt abielunaise ülikonda: naine ei tohtinud põlleta isegi üle toa minna. Neidudele oli põll häbistav. Põhiliselt tehti Ida-Virumaal pidulikud põlled 19. sajandi esimesel poolel kirjust sitsist või õhukesest valgest puuvillasest nn klaarriidest. Vaivaras, Jõhvis ja Lüganusel peeti eriti pidulikeks helerohelisi põllesid.

Abielunaiste peakatmise komme oli Ida-Virumaal veel 20. sajandi algul täies elujõus. Valgest linasest riidest tanu kanti 19. sajandi teisel poolel Põhja-Eestis veel vaid Ida-Virumaal. Mõned vanad naised ei loobunud sellest sajandi lõpulgi. Pidulikud tanud (laantanud) olid kaunistatud laia lillkirjas siidtikandiga. Igapäevastel tanudel oli tikand kitsam ja lihtsam, tikitud enamasti puuvillaste või villaste lõngadega. Tanu tärgeldati ja seejärel pressiti sopp nii nagu käiste pihtki tihedasti kurdu. Selline tanu hoidis peas ilusasti kikki, mida on ka rahvapärimustes ära märgitud: “Pühapäeval, kui vanaema pannud puhta tanu pähe, hoidnud see ilusasti kikki, nädala lõpuks aga enam nii heas vormis polnud. Lapsed vaadanud: “Jo hakkab pühapäev ligi tulema, ämma tanu vajub kõveraks.””

19. sajandi keskpaigaks jõudis Virumaale ka pottmüts (siin ka kabamütsiks nimetatud). See oli kallis peakate. Eriti kalliks tegid mütsi kuklasse kinnitatud pikad ja laiad siidlindid. Müts maksnud 5 rubla ajal, mil lehma hind oli 20 rbl. Mütse pidi naisel olema mitu. Noorikumüts oli valge, lisaks oli vaja erivärvilisi nii rõõmu kui ka leinaajaks.

Neidude peaehteks oli pärg. Pärja aluseks oli 2-3 sõrme laiune höövlilaastudest võru, mis kaeti siidriidega või -lindiga, jättes lindiotsad kuklast rippu. Pärja ääred kaunistati kardpitsi või -paelaga. Ida-Virumaa neiud kandsid pärgi kaua, veel 1870. aastatel.

Alutaguse naised kandsid rohkesti ehteid. Naiste alatiseks ehteks olid klaashelmed ühe või kahe ringina tihedasti ümber kaela. Helmed pandi tütarlapsele kaela, kui tal tuli esimene hammas ning nendega läks naine ka hauda. Helmed, nagu ehted üldse, pidid naist kaitsma kõigi salapäraste ohtude eest. Mõnel oli helmekee küljes ka kannaga raha.

Pidudeks riputasid jõukamad naised kaela hõbeketid kannaga rahadega, rinnale kinnitati suurem prees või eriti hinnaline punaste klaastahukestega silmadega prees.

Alutaguse meestesärkidel olid sirged värvlita varrukad, nn lihtsuuvarrukad ja harilikult mahapööratav krae. Eesti üldise tava järgi kandsid siingi mehed valdavalt särki pükstes. Iisakus ja Vaivaras on siiski vaid talvel kantud särki pükstes, suvel palmitsetud vööga pükste peal.

19. sajandi esimesel poolel levisid kitsad ümber keha liibuvad eestnööbitava lakaga põlvpüksid – kintspüksid. Eriti pidulikud, ja ühtlasi ka jõukuse tunnuseks, olid nahkpüksid. Värvi poolest on pidulikuks peetud potisiniseid villaseid pükse. Siiski ei saanud põlvpüksimood Alutagusel päris üldiseks: Iisakus ja Vaivaras kandsid mehed kuni linnamoele üleminekuni vanapäraseid pikki, ülaääre palistusest läbipoetatud nööriga ülevalhoitavaid või värvelkinnisega pükse. Küllalt varakult — juba 1850. aastail hakkasid Alutaguse nooremad mehed kandma pikki, nn. linnamoelisi pükse.

Vanemamoelised vatid olid püstkraega, ühe nööbireaga hõlmadel, uuemamoelised mahapööratava kraega ja kahe nööbireaga. Vatt kuulus eelkõige pidulikku rõivastusse, samuti peamiselt talvel kantud vest. Vestiväel kirikusse ei mindud, kuid pulmas tantsitud küll. Üldiseks said vestid alles 19. sajandi teisel poolel linnamoeliste ülikondade juures.

Kaelarätikut kandsid Iisaku mehed samal viisil kui sealse segaasustuse mehedki lõua all ühes sõlmes. Sellist räti kandmise viisi nimetatud vene moeks. Reeglina aga käinud Ida-Virumaa mehed rind eest lahti, oli seljas mis tahes ja ilm milline tahes, ainult hõbesõlg paistmas. Üldiseks said kaelarätikud koos linnamoeliste ülikondadega.

Kõige pidulikum peakate oli meestel pealt laieneva vildist rummuga kaapkübar. Suvise igapäevase peakattena kandsid mehed varrastel kootud valgeid linaseid värviliste kiritriipudega mütse.