Esimesed teated Tudulinna kohta pärinevad aastast 1583 (Tutinlinna). 19. saj. alguses eraldus Tudulinna (Tuddolin) mõis Rakvere mõisast. 1766. aastal ehitati puitkirik, mida 1863-ndal aastal uuendati ja suurendati. Kuni 1867. aastani oli kirik Viru-Jaagupi, seejärel Iisaku abikirik. Tudulinna vald loodi 1866. aastal. Enne 1866. a. kuulus Tudulinna Viru-Jaagupi kihelkonda, hiljem Iisaku kihelkonda Virumaal. Tudulinna külanõukogu moodustati (koos Oonurme külanõukoguga) 1945. aastal Eesti Vabariigi aegse Tudulinna valla piirides. Aastatel 1950-1959 kuulus Tudulinna k/n Mustvee ja seejärel aastani 1960 Jõhvi rajooni.
1960. a. liideti Tudulinna külanõukoguga Oonurme külanõukogu. Aastail 1960-1964 allus külanõukogu Kohtla-Järve linnanõukogule.
Tudulinna valla territooriumil asus Tudulinna sovhoos. Valla territooriumil asusid Oonurme Metskond, osa Paasvere Metskonnast, Tudulinna Metskond ning osa Kauksi Metskonnast. Metskondade reorganiseerimisega moodustati Tudulinna Metskond Oonurme, Tudulinna ja osa Kauksi metskonna maade baasil. Tudulinna Metskond likvideeriti detsembris 1999.a.
Käesolevaks ajaks on Tudulinna valla territooriumil kolme metskonna maad, need on RMK Tudu metskond – 4648,9 ha, RMK Iisaku metskond – 5818,9 ha ja RMK Paasvere metskond- 1146,7 ha maad.
„Linnamäelt avaneb küla peale ilus pilt: tänavate ääres asuvad majad on korralikult kõrvalhoonetest lahusseisvad ehitised, paljud isegi kahekordsed; mitmelt poolt paistavad tuuleveskid, haritud põllud, aiad, looklev jõgi. Ja seda kõki piirab eemalt „suur mets.“ Nii on Tudulinna kirjeldatud maakonna minevikku ja olevikku käsitavas koguteoses „Virumaa“, välja antud 1924. a. Rakvere maakonnavalitsuse poolt.
Juba 1870. a. oli tudulinlastel laulukoor. 1892. a. asutati Tudulinna Laulu- ja Mängu Selts. 1845. aastast on Tudulinnal oma külakool.
Käesoleva sajandi 30. aastatel tekkis kiriku koguduses niinimetatud „usutüli“, mis sai alguse kirikuõpetaja Voldemar Kuljuse jumalateenistuste liiga ilmalikust käsitlusest. Sellised jumalateenistused ei meeldinud osadele inimestele, kes keeldusid V.Kuljuse jutluste kuulamisest ja hakkasid koos käima Vennastekoguduse palvemajas. „Usutüli“ lõppes sellega, et tõsiusklikud koguduse liikmed ehitasid vana kiriku kõrvale uue kiriku, kellatorniga ida poole. See oli kuni 1990. aastani Eesti uusim luteri kirik (valmis 1939. a.). Nõukogude režiimi tulles lõhuti vana kiriku torn maha, tehti kirikuinventarist tühjaks ning ehitati hiljem ümber sovhoosi viljaveskiks. Praeguseks on vana kirik võetud muinsuskaitse alla.
Eesti Vabariigi aastail oli Tudulinnas ka oma külakõrts. Kolmekümnendatel aastatel ilmus mitu numbrit kohalikku ajalehte „Tudulinna Hääl“.
Kohalike elanike paremaks kaupadega varustamiseks moodustati Tudulinnas juba 1914. aastal Tudulinna Tarvitajate Ühisus.
Tsaarivalitsuse lõpp ja Eesti Vabariigi tulek tõi kaasa seltsielu elavnemise kogu riigis. Ka Tudulinnas tegutses arvukalt mitmesuguseid seltse ning ühistuid: Laenu-Hoiu Ühisus, Põllumeeste Selts jne. Arenenud oli erakaubandus.
Rohkesti tegeleti Tudulinna ümbruses Eesti Vabariigi aastail metsa müügiga. Maharaiutud puud parvetati mööda Rannapungerja jõge Peipsi järveni, kust puud siis edasi turule toimetati (peamiselt Tartusse).
1947. aastal ehitati Roostoja jõele Särjetõkke kärestiku kohale komsomoli löökehitusena väike hüdroelektrijaam (umbes 50 kW).
Jaam läks käiku 1950. aastatel ning töötas 9 aastat. 1998 aastal vana hävinud elektrijaama tamm toestati ja tammile rajati uus 150 KW koguvõimsusega elektrijaam, mis läks käiku 1999 aastal.
Oonurme küla on ürikutes esmakordselt mainitud 1501. aastal (Hogenurm). See on mitme kilomeetri pikkune küla, kus kahel pool teed, põldude ja metsade piiril paiknevad suured rehielamud. Enamus selliseid rehielamuid, tunnusmärgid kunagistest suurtaludest, on tänaseks küll hävinenud. Oonurmes asus 1960. aastani samanimelise külanõukogu keskus.
Oonurme on kujunenud ajalooliselt teiseks keskuseks valla piirides, kus 1920. aastast tegutsesid haridusselts, põllumeeste selts, piimaühing, laulu- ja muusikakoorid, näitering, oli ka kool jne. Praegu on Oonurme üks aktiivsemaid külasid oma elu korraldamisel.
Peressaare küla olevat rahvajutu järgi asutanud kolm väejooksikust venda Põhjasõja ajal. Pärast Sonda - Mustvee raudtee valmimist hakati Eesti Vabariigi valitsuse rahadega siia rajama Peressaare uudismaa-asundust. Riigi rahadega rajati sadakond 12 - 25 ha suurust talu. Riigi poolt hariti igale talule üles kuni 2 ha suurune põllutükk ning ehitati 1-toaline elumaja koos lauda ja viljakuuriga.
Vangide abiga ehitati ühendusteed ning rajati kuivenduskraavid. Need teed on oma ea kohta veel silmatorkavalt heas korras. Tänapäevaks on paljud talud kas tühjaks tehtud või on elanikud ise väljasurevast külast lahkunud.
1990-ndate alguseni toimis Tudulinna valla territooriumil Tudulinna Sovhoos, mis kindlustas kõigile, kes soovisid, töö ja elamise. Idaturg oli põllumajandus toodetele veel avatud ning ka kodumaisel turul oli konkurents nõrk, mistõttu kehvad tootmistulemused ei andnud väga tunda. Reform algas 1991 ja lõppes 1998.
Sel perioodil oli piirkonna kogu Lõunaregiooni tööhõive kokku veidi alla 3000 inimese, kellest põllumajandustöötajad moodustasid rohkem kui 50%. Regioonis asus kuus majandit - Iisaku ja Tudulinna sovhoos, Avinurme ja Ulvi kolhoos ning kaks kalurikolhoosi (Peipsi Laine ja Oktoober, viimase kalanduspool asus küll regioonist väljas - Toilas). Teisteks suuremateks tööd kindlustavateks sektoriteks olid metsamajandus (20%) ja kalandus (10%). Vallad olid üsna selgelt spetsialiseerunud - 95% põllumajandustoodangust langes neljale vallale (Avinurme, Iisaku, Illuka ja Tudulinna), 100% kalandusest aga Alajõe ja Lohusuu vallale (tollal külanõukogud). 1990-ndate alguses asus regiooni territooriumil vaid üks tööstusettevõte—Avinurme Tünnitehas (kui mitte arvestada majandite abitootmisi ja Peipsi Laine mõningast kalatöötlemist).
1980-90-ndate vahetusel teoks saanud haldusreform määratles endised külanõukogud omavalitsuslike üksustena - valdadena. Sellest ajast on palju muutunud valdade kohustustes ja õigustes, nende tulude baasis (viimaste muutuste kohaselt saab KOV 100% maamaksust ja 56% üksikisiku tulumaksust). Väikeste KOV üksuste vahendite nappust võib üksikutel juhtudel korvata teatavate ressursside olemasolu (näit. Illuka puhul põlevkivi). Tudulinna valla ettevõtluse arengut pidurdavad tegurid (inimeste lahkumine, puudulik infrastruktuuride väljaehitamine, kaugus linnadest jne.) annavad tunda valla madala tulubaasi näol, mis omakorda on arengut takistavaks teguriks.
1960. a. liideti Tudulinna külanõukoguga Oonurme külanõukogu. Aastail 1960-1964 allus külanõukogu Kohtla-Järve linnanõukogule.
Tudulinna valla territooriumil asus Tudulinna sovhoos. Valla territooriumil asusid Oonurme Metskond, osa Paasvere Metskonnast, Tudulinna Metskond ning osa Kauksi Metskonnast. Metskondade reorganiseerimisega moodustati Tudulinna Metskond Oonurme, Tudulinna ja osa Kauksi metskonna maade baasil. Tudulinna Metskond likvideeriti detsembris 1999.a.
Käesolevaks ajaks on Tudulinna valla territooriumil kolme metskonna maad, need on RMK Tudu metskond – 4648,9 ha, RMK Iisaku metskond – 5818,9 ha ja RMK Paasvere metskond- 1146,7 ha maad.
„Linnamäelt avaneb küla peale ilus pilt: tänavate ääres asuvad majad on korralikult kõrvalhoonetest lahusseisvad ehitised, paljud isegi kahekordsed; mitmelt poolt paistavad tuuleveskid, haritud põllud, aiad, looklev jõgi. Ja seda kõki piirab eemalt „suur mets.“ Nii on Tudulinna kirjeldatud maakonna minevikku ja olevikku käsitavas koguteoses „Virumaa“, välja antud 1924. a. Rakvere maakonnavalitsuse poolt.
Juba 1870. a. oli tudulinlastel laulukoor. 1892. a. asutati Tudulinna Laulu- ja Mängu Selts. 1845. aastast on Tudulinnal oma külakool.
Käesoleva sajandi 30. aastatel tekkis kiriku koguduses niinimetatud „usutüli“, mis sai alguse kirikuõpetaja Voldemar Kuljuse jumalateenistuste liiga ilmalikust käsitlusest. Sellised jumalateenistused ei meeldinud osadele inimestele, kes keeldusid V.Kuljuse jutluste kuulamisest ja hakkasid koos käima Vennastekoguduse palvemajas. „Usutüli“ lõppes sellega, et tõsiusklikud koguduse liikmed ehitasid vana kiriku kõrvale uue kiriku, kellatorniga ida poole. See oli kuni 1990. aastani Eesti uusim luteri kirik (valmis 1939. a.). Nõukogude režiimi tulles lõhuti vana kiriku torn maha, tehti kirikuinventarist tühjaks ning ehitati hiljem ümber sovhoosi viljaveskiks. Praeguseks on vana kirik võetud muinsuskaitse alla.
Eesti Vabariigi aastail oli Tudulinnas ka oma külakõrts. Kolmekümnendatel aastatel ilmus mitu numbrit kohalikku ajalehte „Tudulinna Hääl“.
Kohalike elanike paremaks kaupadega varustamiseks moodustati Tudulinnas juba 1914. aastal Tudulinna Tarvitajate Ühisus.
Tsaarivalitsuse lõpp ja Eesti Vabariigi tulek tõi kaasa seltsielu elavnemise kogu riigis. Ka Tudulinnas tegutses arvukalt mitmesuguseid seltse ning ühistuid: Laenu-Hoiu Ühisus, Põllumeeste Selts jne. Arenenud oli erakaubandus.
Rohkesti tegeleti Tudulinna ümbruses Eesti Vabariigi aastail metsa müügiga. Maharaiutud puud parvetati mööda Rannapungerja jõge Peipsi järveni, kust puud siis edasi turule toimetati (peamiselt Tartusse).
1947. aastal ehitati Roostoja jõele Särjetõkke kärestiku kohale komsomoli löökehitusena väike hüdroelektrijaam (umbes 50 kW).
Jaam läks käiku 1950. aastatel ning töötas 9 aastat. 1998 aastal vana hävinud elektrijaama tamm toestati ja tammile rajati uus 150 KW koguvõimsusega elektrijaam, mis läks käiku 1999 aastal.
Oonurme küla on ürikutes esmakordselt mainitud 1501. aastal (Hogenurm). See on mitme kilomeetri pikkune küla, kus kahel pool teed, põldude ja metsade piiril paiknevad suured rehielamud. Enamus selliseid rehielamuid, tunnusmärgid kunagistest suurtaludest, on tänaseks küll hävinenud. Oonurmes asus 1960. aastani samanimelise külanõukogu keskus.
Oonurme on kujunenud ajalooliselt teiseks keskuseks valla piirides, kus 1920. aastast tegutsesid haridusselts, põllumeeste selts, piimaühing, laulu- ja muusikakoorid, näitering, oli ka kool jne. Praegu on Oonurme üks aktiivsemaid külasid oma elu korraldamisel.
Peressaare küla olevat rahvajutu järgi asutanud kolm väejooksikust venda Põhjasõja ajal. Pärast Sonda - Mustvee raudtee valmimist hakati Eesti Vabariigi valitsuse rahadega siia rajama Peressaare uudismaa-asundust. Riigi rahadega rajati sadakond 12 - 25 ha suurust talu. Riigi poolt hariti igale talule üles kuni 2 ha suurune põllutükk ning ehitati 1-toaline elumaja koos lauda ja viljakuuriga.
Vangide abiga ehitati ühendusteed ning rajati kuivenduskraavid. Need teed on oma ea kohta veel silmatorkavalt heas korras. Tänapäevaks on paljud talud kas tühjaks tehtud või on elanikud ise väljasurevast külast lahkunud.
1990-ndate alguseni toimis Tudulinna valla territooriumil Tudulinna Sovhoos, mis kindlustas kõigile, kes soovisid, töö ja elamise. Idaturg oli põllumajandus toodetele veel avatud ning ka kodumaisel turul oli konkurents nõrk, mistõttu kehvad tootmistulemused ei andnud väga tunda. Reform algas 1991 ja lõppes 1998.
Sel perioodil oli piirkonna kogu Lõunaregiooni tööhõive kokku veidi alla 3000 inimese, kellest põllumajandustöötajad moodustasid rohkem kui 50%. Regioonis asus kuus majandit - Iisaku ja Tudulinna sovhoos, Avinurme ja Ulvi kolhoos ning kaks kalurikolhoosi (Peipsi Laine ja Oktoober, viimase kalanduspool asus küll regioonist väljas - Toilas). Teisteks suuremateks tööd kindlustavateks sektoriteks olid metsamajandus (20%) ja kalandus (10%). Vallad olid üsna selgelt spetsialiseerunud - 95% põllumajandustoodangust langes neljale vallale (Avinurme, Iisaku, Illuka ja Tudulinna), 100% kalandusest aga Alajõe ja Lohusuu vallale (tollal külanõukogud). 1990-ndate alguses asus regiooni territooriumil vaid üks tööstusettevõte—Avinurme Tünnitehas (kui mitte arvestada majandite abitootmisi ja Peipsi Laine mõningast kalatöötlemist).
1980-90-ndate vahetusel teoks saanud haldusreform määratles endised külanõukogud omavalitsuslike üksustena - valdadena. Sellest ajast on palju muutunud valdade kohustustes ja õigustes, nende tulude baasis (viimaste muutuste kohaselt saab KOV 100% maamaksust ja 56% üksikisiku tulumaksust). Väikeste KOV üksuste vahendite nappust võib üksikutel juhtudel korvata teatavate ressursside olemasolu (näit. Illuka puhul põlevkivi). Tudulinna valla ettevõtluse arengut pidurdavad tegurid (inimeste lahkumine, puudulik infrastruktuuride väljaehitamine, kaugus linnadest jne.) annavad tunda valla madala tulubaasi näol, mis omakorda on arengut takistavaks teguriks.
Комментариев нет:
Отправить комментарий